sügisene
Viimati Kärsal käies avastasime, et tuul on puhunud seinalt maha märklaua ja vihm selle veidi… kausjaks deformeerinud:
Muudest arengutest…
Ostsin sukahoidja. Kui enne vajusid alla põlvikud, siis nüüd vajub alla sukahoidja.
Käisin Amsterdamis raamatupoes. Peale seda tulin kohe tagasi.
ÜÜRILE ANDA: 4-toaline ahjuküttega korter Hiiul
Välja üürida 4-toaline ahjuküttega korter Hiiul. Korter paikneb eestiaegses 2-kordses puumajas teisel korrusel. Maja ümbritseb aed. Ruumid on mööbleerimata, olemas on köögimööbel ja külmkapp.
Toad on kõrgete lagedega ning väga valgusküllased. Elutoas on kamin. WC ja vannituba on eraldi, boileri paigaldamise võimalus.
Ideaalne lastega inimestele. Hea ühendus kesklinnaga, rongijaamani 3 min, buss nr 18 peatuseni 10 min.
Otse omanikult, 1 kuu rent tagatiseks.
Hind: 4500+kommunaalid, interneti-, televisiooni- ja telefonivõimalus lisaks.
Kontakt: 53 33 29 82 või ruudu.ulas@gmail.com
väike üleskutse blogijatele
Täna on yours trulyl järgmine palve: blogijad kullakesed-kallikesed (Sirje ilmselt ütleks “tupsud”), palun halastage mobiilse interneti / kõu / wimaxi kasutajatele ja tehke oma blogisissekanded täismahus RSSi kaudu kättesaadavaks. Ma nii tahaksin siin kärsakülas ka teie mõtteid lugeda, aga pilte, menüüsid, juutuubivideoid ja muud kola õhkõrn internetike lihtsalt välja ei loe. Aitähh!
(Kui te vaid teaksite kui kaua mul võttis selle postitamine.)
Ja kui keegi tunneb end vähemasti veidike aktivistina, siis selline info et Hollandis tahetakse squattimine keelustada. Homme kell 16:00 on Hollandi saatkonna ees protesti-demo. Sina saad teha niipalju, et haara loosungike mõnes arusaadavas keeles ja ühine. Las vähemalt kusagil olla äge.
perekonna definitsioonist
Ma olen siin poole kõrvaga kuulanud seda debatti nende kahe Viimsi naise üle, kes kahekesi kolme last kasvatavad ja kelle lastele ei taheta anda sotsiaaltoetusena tasuta lasteaiakohta ja koolitoitu, sest noh - kuhu see siis ikka kõlbab, lapsi toetame ainult siis, kui läheduses figureerib sobiv meessoost isik.
Ma pakuks välja, et umbes 70% lastest ei kasva enam ammu kenas harmoonilises tuumikperekonnas, kus on isa, ema, vanavanemad, tõukoer ja eramaja. Eesti levinuim peremudel on ema + laps. Heal juhul veel kord-kahe-kuu-jooksul külalisisa, kui sedagi. See on reaalsus ja lamisemine mingi kristliku moraali ja mille iganes teemadel näitab ainult kontakti kadumist tegeliku eluga. Kui Eesti riigi prioriteet on lapsed, siis ei tohiks neid eristada selle järgi, kas nad kasvavad lastekodus või paneelmajas, suures või väikeses, traditsioonilises või vähem traditsioonilises, rikkas või vaeses, haritud või vähem haritud peres. Elementaarne, Watson. Või ei?
Kuku raadio eilses Vox Populis küsiti küsimus, et “kas kaks koos elavat samasoolist isikut on perekond?” - mis on nõmedalt püstitatud küsimus, sest vastus on, et “võib olla, aga ei pruugi olla.” Antud juhul on, samamoodi nagu kaks niisama koos elavat ja võibolla vahel harva koos makarone keetvat tudengit ei pruugi olla.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui perekonnanna defineerida ainult suvalist kombinatsiooni (alaealisi) lapsi kasvatavatest füüsilistest isikutest, kes kõik panustavad nende laste heaolusse. Olgu see kombinatsioon siis aina harvem nähtav traditsiooniline mees-naine, või olgu see siis kaks naist või olgu see siis kasvõi selle lapse vanem vend ja vanaisa. Ikka perekond. Ilma lasteta kombinatsioonid olgu siis mis tahes iganes muu asi. Liit, seltsing, paar jne.
wilde on jälle lahti! :)
Selle nädala helgemate avastuste hulka kuulus, et Wilde/Vilde on jälle lahti! Nüüd on jälle olemas koht, kus lõputult latte-tassi taga raamatut lugeda ja hirmunult ettekandjaid põrnitseda. Nüüd on jälle vähem põhjuseid Tartust ära kolimiseks.
Selle nädala mitte-nii-helgete avastuste hulka kuulus, et jalgratta käsipidurid vihmaga ei tööta. Selle helge avastuse tegin ma tuhisedes Raadil täiega künkast alla mööda porist rada, mis läheb kahe surnuaia vahelt ja lõpeb jõega. (selles lauses on sõnade järjekorral midagi viga, aga ma ei saa aru, mis täpselt). Samuti oli mul varasemast kogemusest teada, et porilaudade puudumisel on oht saada märjal teel sõites kergelt mudaseks. Mida ma varem ei teadnud oli see, kui mudaseks täpselt. Tollel tormisel päeval tundsin end küll töörahva kangelasena, olles jalgrattaga kooli ja sealt tagasi jõudnud.
Mul on suurepärane plaan see ratas (jep, Liina, seesama sinu garaažist pärinev) korralikult ära tuunida (noh, lisaks õllepurgist porilaua tegemisele lisada ka lambike, mis näitaks pimedas koolist koju sõites suuremad teeaugud kätte ja võibolla see käiguvahetuse osa ka suisa ära parandada ja tagaratas korralikult alla keerata ja…), sel hetkel kui selleks aega tekib. Ilmselt mõnel lumisel veebruarineljapäeval.
Aa, ja rahvatantsutrenni läksin. Taavi läks ka. Eesti mees on tantsulõvi! (ainult et keegi ei tea kus).
rahukolu
Kuna ma kasutan üle pika aja uuesti seda spellchecki, mis oli mu eelmise blogi üks püsikülalisi, siis on mul võimalus teile tutvustada uusimaid uudissõnu:
Linnalaps maal ™.
Kuivõrd pea kõik minu lemmikblogid on viimase aasta jooksul muteerunud tite-, toidu- ja seriaaliblogideks, siis üritan omalt poolt suhestuda ja alustada aiandusblogimist. Tõenäoliselt võiks Maali aiandusblogi olla midagi sellist nagu kunagi oli (kui keegi mäletab) Nele kokandusblogi.
Igatahes. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas suve hakul tegin Kärsale mõned väikesed peenrad. Noh, just sellised, et oleks hästi nunnult muru sees lapike lilli. Igaks juhuks külvasin igale lapile kaht sorti taimi, et “üks ikka tärkab.” Suve keskpaigaks kasvas ühel lapil törts murulauku, teisel kaks saialille ja kolmandal ei tuvastanud ma ka lähemal vaatlusel eriti midagi. Taaviga veel vaidlesime, et “aga see ju peaaegu näeb välja nagu temast võiks kunagi midagi kasvada” - “see on ilmselgelt umbrohi, kitku kohe välja!” (Lisan ajalookroonikate huvides, et sinna oleks pidanud vist piparmünt ja veel midagi tulema). Olin pettunud.
Augusti lõpupoole otsustasin, et asi oli selles, et mu seemned olid vanaks jäänud (mõned neist juba paar aastat riiuliserval muldapaneku võimalust oodanud) ja viskasin kõik ülejäänud seemned läbisegi aianurka vaarikate kõrvale.
Paari nädala pärast Taavi informeerib mind, et selle “asjaga” seal vaarikate juures tuleks midagi ette võtta, sest “seal vohab miski.”
Eile läksin siis vaatama, misasi see seal “vohab” ja kas saaks midagi potti ümber tõsta, et aknal edasi kasvatada. Paistis, et seal kasvab jah mingi asi, aga see on tigude poolt nii lootusetult ära söödud, et ka parima tahtmise juures ei saa aru, mis taimedega tegu. Vaatasin lähemalt ja…
Voilà!
Värsked redised otse peenralt 20. septembril.
Vaatasin igaks juhuks üle ka eelpoolkirjeldatud peenralapikesed ja tegin kindlaks, et kolmandal lapil kasvavad nüüd hapuoblikad.
MÜÜA: disainmaikad (sellist sul veel pole!)
stiilsed stencil-tehnikas valmistatud maikad, ainulaadne võimalus soetada unikaalne riideese vaid 50 krooni eest!
ennetamaks küsimust, siis tooted kannatavad vabalt masinpesu 40 kraadi juures.
ostusoovi korral kontakteeruge minuga kas kommentaariumis või e-posti vahendusel uduur.salu[at]gmail.com.
EDIT: kaks viimast särki müüdud. mõlemat saab muidugi juurde kui soovi avaldatakse.
samuti, kui on erisoove mis just Teie maika peal olema peaks siis võib julgesti teada anda!
varsti juba uued näidised!
Teine praktikapäevik
Mõtteid praktika I päevast, võrdlusmomendid
Kui Saaremaa mehed olid perfektsionistid, siis võrokesed on raudselt maksimalistid.
Teha võimalikult palju tööd, võtta võimalikult palju objekte ja kõik võimalikult kiirelt ära teha. Vantide meenutustest koorub välja mingi maailm, kus tööl käiakse ka nädalavahetuseti & öösiti & viimane vaba päev oli kuid tagasi. Päris haltuurat ei tee, aga vaevumärgatav hoolimatus on täiesti olemas.
Kui Saare meestega lõpetasime Kärdla haiglat lootuses, et peale seda on veidi rahulikum & järgmise objektiga on aega, siis Võrus on nii, et kui üks objekt ka lõpetatud saab, jooksevad juba teiste tähtajad selga.
Seltskond on ka täiesti teine. Kõik paberite & hariduse järgi kõvad tegijad, võrreldes Saaremaa kahe puusepa, ühe trummari ja udupeast (siiski, A-kat) järelevaatajaga.
Üldiselt kedagi minu olemasolu või kohalolek ei huvita, toimuvat keegi ei seleta & jooksen niisama sabas, üritades:
a) aru saada, millest nad räägivad (oo, sulnis võru murre),
b) aru saada, kuidas see seostub sellega, mida nad teevad,
c) aru saada, kuidas mina neid selles kõiges aidata saaksin.
Üldjuhul jõuab tegevus enne otsa saada, kui mina kolmanda punktini jõuan.
I päeval sain peamiselt kilbikaasi lahti ja kokku kruvida, sekka natuke kaitsmete rakendumise mõõtmist. Seda tehakse mingi aparaadiga, mille nime ma alguses arvasin olevat Mäger, aga pärast tuli välja et hoopis Megger. Silte sain ka kleepida. Praktikanditööd.
Objekt oli mingi kool, mis isegi renoveerituna kehastas kõike hirmõudjubedat, mis koolid tavaliselt on. Kohutav lärm (miks lapsed nii kohutavalt karjuvad?), iiveldamaajavalt läikivad lakitud põrandad & nõukaaegne kehalise kasvatuse õpetaja ruum koos päevinäinud kitse ja erinevate pallidega.
Erilised naljavennad nood võrokesed ka ei ole, niiet päev otsa tikkus uni peale. Päeva highlight oli ilmselt mu uue praktikajuhendaja küsimus “Kas Taavi on su sugulane?” & minu muhelev vastus - “mitte päris.”
Oo, ja gaasipliidi sain õhtul ka esimese liigutusega tööle. Sellist eneseületust & üle varju hüppamist ma poleks oodanudki.
II päev
Umbes sama, ainult et mind saadeti välja vähe jutukamate vantidega, kes ka mind aeg-ajalt kõnetasid. Täitsa okei oli juba.
Hommikupoole käisime materjale hankimas & vaatasime Väimela kutseka väikest soojussõlme, mis nägi tohutult nunnu välja:rohelised torud läbisegi & sekka paar punast väikest katla moodi asja. Kusagilt vesi tuli ja kusagile ta läks, mingid kraanid tuli keerata lahti ja mingid kinni, aga suuremat aru ei saanud.
Ülejäänud päeva täitis Turbatehas. Turbatehas on teistest objektidest ilmeksimatult eristatav peenikese pruuni tolmu tõttu, mida olid täis kõik pinnad, kaasa arvatud valgustite sisemused ja natukese aja pärast ka hingamisteed, juuksed ja ninasõõrmed.
Ligi tund aega üritasin rennile installeerida mingit valgustit (oi kuidas ma jälestan neid eurovalgusteid, mis on sellest võbisevast plastmassist, mida tuleb siis oma suva järgi laiali painutada ja kokku muljuda ja kus kõik detailid käivad külge mingite õhkõrnade klõpsudega - no on siis nii raske elektrikute vaimse tervise huvides lisada paar kruvi?!)
Pärast tuli välja, et mingi komponent oli vale lambi oma, mis seletas ka, miks ta installeerumast keeldus.
Ülejäänud aja balansseerisin sellel kõigepikemal redelil & kinnitasin kaableid redelite & seinte külge. Olen nii aeglane & mõttetu, et nutt tuleb peale.
Õhtul jõudsime tolles kutsekas paar edevat massinat vooluvõrku ühendada (minu ülesandeks oli redeleid & kaablirulle vedada), lisades turbatolmule ka veidi õli ja keevitusjääke.
Tundub, et 10-tunnised päevad on siin täiesti standardsed. Aga tühja tost, mida mul siin väikelinnas muidu teha on.
Ja nüüd ilmselt pean siin elamises ikkagi hakkama vanni tühjaks tõstma, et ma homme sama pruunina kohale ei ilmuks.
Jätkub…